Lõuna-Etioopias III

Tagasisõit Soddosse

Et metsa- ja järverahvas oli nähtud, pakkisin uuesti kohvrid ja sõitsin Arba Minchist Soddosse – umbes 250 km tagasi põhjapoole -, linna, millel paberite järgi puudusid küll kirkad turismiobjektid, aga kus mind ootas kohtumine koolidirektor Bisratiga ning tema kooli, Oxnard Youth Academy õpilastega.

Selle kooliga on lühike ja huvitav lugu. Nimelt on selle kooli jalgele aidanud täiesti kodumaine MTÜ Damota, mis on võtnud eesmärgiks toetada Soddos laste haridusteed nii vahendite kui peatselt ka uue majaga. Pikemalt lugege Damota lingi alt.

Vajalikud juhtnöörid kooli ja selle direktori ülesleidmiseks sain eelnevalt Merle, MTÜ juhthinge käest. Nii leppisime Bisratiga kohtumise kohe hommikul kokku, kui end Arba Minchis bussi istutasin. Kui Soddosse jõudsin, võtsin uuesti ühendust:

“Tere, Bisrat! Salam! Ma olen nüüd kohal, kus me kohtume?”
Bisrat: “Salam! Tule värava juurde, saame seal kokku.”

Heidan pilgu bussijaama väravale, seal on paras tunglemine. Right! Värava juurest leian aga hubase välipuhveti, kuhu sean end külameeste ja -naiste pilkude vahele istuma. Keegi ulatab sealtsamast mulle oma beebi, justkui hindamiseks. Pikalt ma seal aga lapse meelt lahutada ei saanud, sest loetud minutite pärast sõidab kirsipunase krossimootorrattaga Lifan ette keegi noormees ja jääb mind põrnitsema.
“Bisrat, sina?“, küsin ja külamehed suunavad pilgud tema peale.
“Mina ikka, tere!“, vastas ta.

Võtsin oma koti, jõin kohvitassi tühjaks, hüppasin rattale ning sõitsime Komfort hotelli, kohe Bisrati arvutikeskuse kõrval. Jah, ta töötab ots-otsaga kokkutulemiseks kahel ametipostil: juhatab kooli ja juhatab oma arvutikeskust. Viimases toimus parajasti ühtlasi võimas kampaania leidmaks inimesi, kes sooviks 2 aastaks sõita USAsse elama ja töötama. Põhimõtteliselt Green Card. Noored seisid päevade viisi pikas järjekorras. Täitsid avalduse, siis lükati seina äärde ja tehti pilti. Päevas laekus niimoodi keskeltläbi 200 avaldust, aga avalduste esitamise periood kestis veel 2 nädalat ja see oli vaid 1 punkt Etioopias. Mhh, mis Etioopias, see oli vaid üks punkt Soddos.

Küsisin ka ühtedelt noortelt, et mis te Lombi taga siis tegema hakkate. “Ei tea, küll midagi ikka leiab, peaasi, et siit ära saaks. Siin ei toimu lihtsalt mitte m i d a g i.” Eelmisel aastal olla priipääsme saanud 5000 etiooplast.

Oxnard Youth Academy

Järgmisel hommikul läksime Bisratiga varakult kooli. Jõudsime pärale, kui aktus oli juba alanud. Kooli hoov oli lapsi paksult täis ja õpetajad pidasid kordamööda uue koolipäeva sissejuhatamiseks kõnesid. Viibisin esiti laste seljataga. Kui keegi aga märkas, et ferenji on platsis, levis sõna nagu kulutuli üle kogu hoovi ja laste pead keerasid kõik järgemööda korra ümber. Kihistaist oli oma jagu. Õpetajatel tuli kõvemat häältki teha, et tähelepanu kooliasjadel püsiks.

Enne kui kõik oma klassi I tundi jooksid, anti mulle aktuse lõpetamiseks sõna. Kõne stsenogrammi ma siia ära tooma ei hakka, aga sellel oli üsna selge eesmärk, mida õpetajad mulle enne tungivalt ka südamele panid, motiveerida lapsi parema tuleviku nimel õppima ja pingutama, mis kõlab võibolla banaalselt, aga personal töötab koolis madalatest palkadest hoolimata suure pühendumisega ja neile läheb kõigi nende laste käekäik väga korda, eriti arvestades, kui keerulise taustaga peredest nad valdavalt tulevad, kus argipäevane täiskõhu tunne on pigem midagi ilukirjandusliku liialduse taolist ja uued riided juba selge utoopia. Nii oli kõigile mõista, et kõne valge mehe suust on hoopis teise kursiga, kui kohaliku õpetaja suust, ja see innustab lapsi hästi.

Igatahes, kui aktus sai läbi, jooksid lapsed klassidesse ja tunnid algasid. Mu visiidist kujunes midagi inspekteerimise taolist. Bisrat talitas mind ühest klassist teise ja pärast toimus meil õpetajatega veel väike tagasisidenurk nähtust – mis oli hästi ja mida peaks muutma. Eks siis jagasin oma inspekteerimise käigus kogutud mõtteid.

Tunnid peeti valdavalt inglise keeles, v.a. amhari ja wuoleta keele tund. Selline ränk keelekümblus saab alguse juba esimestest klassidest peale. Ja kui sind ikka visatakse sügavasse vette, siis ega muidu kaldale saa, kui tuleb hakata ujuma. Nii need viljad raskelt tulevad.

Päev lõppes aga koolist kaugel mägedes intervjuuga Oromia (sisuliselt üldnimetus kogu L-Etioopia aladele) televsioonile turismiarenduse võimalustest L-Etioopias.

Eksamipäev

Oli reede, 12. oktoober. Oli eksamipäev. Koolis on igal kuul üks päev , kui toimuvad eksamid korraga kõikides ainetes. See välistab tunnikontrollid ja kontrolltööd. Õhk oli erutusest paks. Tõesti, nagu oodataks raadiost kella 10st kirjandite teemade väljakuulutamist. Õpetajad seisid klassiustel ja ootasid, millal aeg täis tiksub, et eksamitega alustada.

Iga aine eksamiks oli aega 20 minutit. Ma jätkasin inspektori või haldja režiimil – kulgesin klassist klassi laste lehvitused ja naeratused saatmas. Kogu sellele ilule ja soojusele tõmbasin aga ise hetkeks pidurit, kui 4. klassi teadustunni eksamil lõi välja õpetajavaist ja ühe spikerdava tüdruku vahele võtsin ning talle sellekohase märkuse tegin. Õnneks mu aktsiad sellest pikemas perspektiivis ei langenudki. Lapsed jooksid vahetunnis mu ikkagi peaaegu pikali.

Mäepäev

Viimane päev Soddos. Sain struktuuridest soovituse, et kui soovin ronida linna külje all oleva Damota mäe otsa, võiksin ühenduda 8. klassi poisi, Milošiga, kes tunneb mäge hästi nagu oma tuba ja räägib veel suurepäraselt inglise keeltki. Öeldud-mõeldud. Pakkisin mõned banaanid, saiad ja vee kotti, saime kell 6 mu hotelli ees kokku ning asusime ühiselt mäe tõusunurka võtma. Linn ärkas parajasti unest. Kohvikutes pühiti põrandaid ja röstiti kohvi, inimesed hakkasid tööle suunduma, teised inimesed tegid maratoni jaoks jooksutrenni. Etioopia värk.

Paarsada meetrit läbitud, tegime peatuse Miloši koduukse ees. Ta kutsus kaasa oma õe, Miina. Tegelikult oli ta nimi Minaš, aga kogu pere ja muud inimesed kutsusid teda Miinaks. Erinevalt Milošest, kes oli mäge kümneid kordi edasi- ja tagurpidi oma jalaga mõõtnud, ei olnud selle tipus lisaks minule ka Miina kunagi käinud. Poolel teel ühines meiega veel keegi poiss põõsa alt, kus ta külitas ja rohukõrt näris, ferenji’t nähes aga ärkas ja siis end kohe püsti ajas ning meile järgnes, sest midagi põnevat ju toimus.

Ilm oli matkamiseks väga soodne, pilvine ja mõõdukate puhangutega. Erinevalt kõigist eelnevaist päevadest, kus päike lülitas tuule ja maheda õhutemperatuuri juba hommikul kella 11st välja ja sestpeale oli järgmised 4 tundi parem püsida vaid kusagil katuse all. Muuseas ka vihmavari, mis augustis ja septembris ränkade sadude eest kaitses, kulus jälle marjaks ära. Seekord siis päikese eest.

Kogu teekonna vältel ca 2800m kõrgusele, tuli pidevalt vastu külarahvast mäe otsast, kas kandamid käe otsas või prussid, saelauad, kokkurullitud põrandamatid õlal suundusid linna turule sissetuleku järele.

Võtsime varakult plaani teha poole mäe peal kohvipeatuse populaarsust kogunud bunnalady (kohvitädi) juures, kes on ilmselt kõiki eestlasi, kes MTÜ kaudu Soddo linna jõudnud, oma kohviga kostitanud. Tol päeval tuli ta meile aga mäe jalamil juba vastu ja tormas linna poole, sest ootamatult oli haigestunud ta poeg, kelle seisund polnud enam kuigivõrd kiita. Bunnalady aga lootis siiski leida hõlpu abimehelt, küla- või linnanõialt või kelleltki selliselt, kes pidi teadma täpselt, mitu hundikarva on tarvis segada kitsesi*aga, et saaks parim ravim võitluses raske haigusega. Veelgi nukramaks tegi olukorra aga see, et kaks tema ülejäänud last olid juba looja karjas: üks neist mingi teise raske haiguse läbi, mis aafrikas edukalt levib ning kolmas laps kannibalismi tagajärjel, mis ka sealsete hõimurahvaste seas veel kuuldavasti täiesti ajakohane rituaal on.

Et viimane leidis õnneks aset kusagil naaberriigis, jätkasin südamerahuga teekonda. Tippu jõudmiseks tuli ületada 6 teravikku ja jõuda siis võidukalt seitsmenda, selle viimase otsa. Seal oli ka üks kirik, kuhu inimesed pühade puhul alati kogunesid. Ka hetkel, kui meie sinna jõudsime, väljus kirikust rühm naisi traditsioonilistes rõivastes. Kui kohakuti jõudsime, jäid paar tükki neist seisma ja mind põrnitsema. Üks lausus siis: “You are my god!”

Elu tipus ehk siis sellesama kiriku aias oli tõesti nagu taevas. Päike oli pilve tagant välja roninud ja soendas väsinud ihuliikmeid hästi. Keerasime end mõnusalt murule külili nagu Eestis suvel kunagi. Tuul oli niisamuti jäänud kuhugi alla orgu ja tühja kõhu lärmi aitas hästi kustutada “Jah” mineraalvesi, banaanipundar ja kõik see muu söök, mida olime kaasa vedanud. Enesetunne oli ülimalt chigirillo. Tegelikult tundsin veel, et olen chigirillo‘s jõudnud päris kindlasti juba järgmisele tasandile, ilmselt üsna lähedale kohalikule elustandardile, sellele muretule ja rõõsarõõmsale elurütmile.

Ühel hetkel keerasime jalad siiski rajale tagasi ja hakkasime alla minema. Paljudest külaelanikest, kellest tulles olime möödunud, olid nüüd juba head tere-tuttavad. Et bunnalady külastamine jäi päevakavast ootamatult välja, pani Miloš ette võtta kohvi tema kodus. Mõeldud-öeldud-tehtud. Tagasihoidlikult sisustatud majapidamises võeti mind vastu rohkem kui kuninglikult. Arvestades, et pere kesised sissetulekud ei mahuks eesti mõistes ühelegi skaalale, toodi lauale hinge tagant ja ilmselt oma õhtusöögi arvelt väga rikkalik menüü.

Miloš istus diivanil ja kiusas kassi, minu vastu istus isa, kes oli ilmselges ekstaasis kauge külalise visiidist ning Miina soojendas ahju peal shirot. Ta tõstis meestele portsud ette ja suundus pliidi taha tagasi. Mul paluti alustada. Arvasin seejärel, et ootame ikka Miina ka pliidi tagant ära, mille peale kõik vaatasid mind nagu oleksin midagi kohtlast öelnud. Kergitasin üllatusest kulme ja egas midagi, asusin siis injera kallale. Kohaliku kombe järgi söövad mehed ikkagi enne ja alles seejärel saavad oma toidu või meestest järele jäänud portsu naised. Midagi katastroofilist selles polnud, kõik said midagi kõhtu. Ja kohv ning popcorn siis veel selle järel (jah, mingil põhjusel süüakse Etioopias alati popcorni kohvi kõrvale). Etioopia külalislahkus ehedaimas võtmes!

Tagasisõidu päev

Järgmisel hommikul alustasin varakult tagasiteed Addis Abebasse, seljataga 10-päevane seljakotimarsruut L-Etioopias, mööda Suure Lõhe Orgu. Trafiki peatas bussi 4 või 5 korral, aga ülelaadimist ei avastatud kunagi, sest mu kõrval tagapingis pani alati sel hetkel üks tüüp pea alla, kui kordnik pilgu bussi heitis.

14. oktoobri pärastlõunal jõudsin tagasi Addis Abebasse – päeval, mil toimus eluliselt oluline Etioopia ja Sudaani vaheline jalgpallimatš, mis määras, kumb neist pääseb African Cup of Nations’ile mängima. Algselt hellitasin lootust minna väljaku tribüünilegi, aga kui ma tagasiteel bussis kuulsin, et inimesed läksid värava taha magamiskottidega järjekorda juba eelneval õhtul, siis vaevalt et mul 2 tundi enne mängu algust üldse mingit lootust vaba kohta saada oli. Staadion oli puupüsti täis, nii suundusin mängu ülekannet vaatama ühte kohalikku kõrtsi. Etioopia võitis 2:0 ja pääses üle 31 aasta jälle finaalturniirile. Juubeldamist oli rohkem kui rubla eest.

Ajaloolisest võidust ja sellele järgnenud pidustustest saad lähemat aimu vaadates alljärgnevat Etioopia Televisiooni põhiuudiste kokkuvõtet.