Laiatarbeinfo

Etioopia-scroller-Viru-Keskus_uus

  • Sõidust Etioopiasse emale külla valmis fotonäitus, mis oli 26. novembrist kuni 31. detsembrini, 2012 üleval Tallinnas, Viru Keskuse III ja IV korruse galeriis. Lisainfot  Facebookist.
  • Nääri-ja küünlakuuks ehk jaanuariks ja veebruariks, 2013 rändas näitus Pärnusse. Endla teatri kohviku galeriis oli see avatud kuni veebruari lõpuni. Lisainfot Facebookist!
  • 20.04.2013 kuni 31.05.2013 oli fotonäitus “Etioopiasse emale külla” TÜ Narva kolledžis. Lähemat infot siit.

Vt lisaks ka artikleid:

Eesti Ekspressis:
1. Äratus mugavusturismi unest, 25.08.12
2. Kaardituna Addis Abebas, 30.10.12

Elioni IT- ja digitehnoloogiateemalises nõuandeblogis:
3. Reisile kolmanda maailma riikidesse – tehnikaga või tehnikata? 22.01.13

Euroopa Liidu ja muu maailma tööturu ja personali valdkonnast kõnelevas ajakirjas Personali Praktik:Näituse plakat
4. Etioopias, ema juures tööl – 2013 veebruari numbris

Äripäeva erilehes Reisileht:
5. Ettevõtlik Etioopia, 14.02.13

Advertisements
Categories: Tagasi Eestis | Lisa kommentaar

Последнее, следующий и конец фильмa

To Debre ZeyitJalgpallitriumfi tuules algas mu viimane nädal Etioopias. Sellest kujunes üks suur ringijooksmine ja kokkuvõtmine kõigest, millega kohapeal tegelesin ning hüvastijätmine kõigiga, kes aitasid möödunud kolmele kuule värvi lisada. Nii et täiesti mudelipõhine viimane nädal. Selle lõppakord töö juures oli EWEA uue kodulehe käivitamine, mille arendamisprotsessis püüdsin ma aktiivselt kaasa rääkida, aga mille tulemusena ma tundsin ikka ja jälle, et mu mõtted kõlavad tühjale saalile, sest selle hoorattaks oli Õhtusöök Bisrati ja Merlega jeemeni restoranisEWEAga minuga umbkaudu samal ajal liitunud õpiku müügimees Biruk. Nagu EWEA kodulehe allservgi ütleb: The contents and layout of this website is designed and presented to EWEA by Mr Biruk Bitew, EWEA Consultant.

Puhkavas plaanis viis viimane ettevõtmine mind päev enne väljasõitu Debre Zeyiti (tõlkes Oliivide mägi) – Addis Abebast 50 km kaugusele jäävasse kuurortlinna ja armeebaasi, kus kohtusin Soddost tulnud koolidirektor Bisrati ja loetud päevade eest Eestist Debre ZeyitEtioopiasse sõitnud MTÜ Damota juhthinge Merlega. Vulkaaniliste järvede kaldail oli täpselt sobiv paik, kus heita pilk läinud kolmele kuule. Ja see ei olnud meil kaugeltki mitte üks suur nostalgia õhtu. Värskelt Etioopiasse jõudnudna vajas Merle maavillases keeles kiiret käivitust hetkel aktuaalsete teemade ja elurütmide kohta, mina seevastu viimaseid luureandmeid kodusest Eestist. Bisrat aitas kaalukaussi omalt poolt siis vastavalt kallutada, kuidas vaja, sest nagu tuli välja, oli temagi paari aasta eest Eestis käinud.

MärkmedKõik see mõnus tsillimine (ma kardan, et tsillimine tulebki sõnast chigirillo) seal Debre Zeyitis oli aga vaikus enne tormi, sest järgmine hommik, tegelikult terve järgmine päev kujunes parajaks tuleprooviks võidujooksul kellaga. Pakkida tuli kott, käia läbi töö juurest, viia ära pildid, osta kohvi, tagastada võtmed ja teha veel seda, teist ja kolmandat. Tallinnas ei võtaks see tõesti ilmselt rohkem aega, kui paar korda kukalt sügada ja üks tass teed juua. Aga kui linna diameeter on suurusjärgus Viimsist Keilani, siis kulub igas kavajärgses peatuspunktis ehk 5-10 minutit, kuid peatuspunktide vahelise distantsi läbimisele Hiacegatund-poolteist. Aga millal enne jooksjad on kuhugi hiljaks jäänud? Nii tõmbasin Etioopiale selleks korraks joone alla, pakkisin end õhtul kell 22 taksosse ja sõitsin kella ühese lennuki peale, mis viis mind läbi Istanbuli nädalaks Šveitsi, Euroopalike hindade, kommete ja ilmastikutingimustega kohanemise laagrisse.Šveits

Esimesel päeval paistis mäetippudele Saint-Galleni külje all veel päike ja oli parajalt soe. Kuid aklimatiseerumislaagri mõte oligi tulla nädalaga välja sellest lõunamaisest unenäost – kus päike paistab kogu aeg lagipähe ja värskete puuviljade mahlabaarid peibutavad sind pea igal hästivarustatud tänaval – tagasi reaalsusesse, niiskesse, külma, pimedasse ja morni, kuid kodusesse Eestisse.

Pagasit keegi tee peal ära ei kaotanud, nii maandusin ma õnnelikult Tallinnas 29. oktoobri õhtul, nagu 24. mail ka lubasin.

Categories: Elu Etioopias | Lisa kommentaar

Lõuna-Etioopias III

Tagasisõit Soddosse

Et metsa- ja järverahvas oli nähtud, pakkisin uuesti kohvrid ja sõitsin Arba Minchist Soddosse – umbes 250 km tagasi põhjapoole -, linna, millel paberite järgi puudusid küll kirkad turismiobjektid, aga kus mind ootas kohtumine koolidirektor Bisratiga ning tema kooli, Oxnard Youth Academy õpilastega.

Selle kooliga on lühike ja huvitav lugu. Nimelt on selle kooli jalgele aidanud täiesti kodumaine MTÜ Damota, mis on võtnud eesmärgiks toetada Soddos laste haridusteed nii vahendite kui peatselt ka uue majaga. Pikemalt lugege Damota lingi alt.

Vajalikud juhtnöörid kooli ja selle direktori ülesleidmiseks sain eelnevalt Merle, MTÜ juhthinge käest. Nii leppisime Bisratiga kohtumise kohe hommikul kokku, kui end Arba Minchis bussi istutasin. Kui Soddosse jõudsin, võtsin uuesti ühendust:

Tere, Bisrat! Salam! Ma olen nüüd kohal, kus me kohtume?Aktus Oxnardi kooli õues
Bisrat:Salam! Tule värava juurde, saame seal kokku.

Heidan pilgu bussijaama väravale, seal on paras tunglemine. Right! Värava juurest leian aga hubase välipuhveti, kuhu sean end külameeste ja -naiste pilkude vahele istuma. Keegi ulatab sealtsamast mulle oma beebi, justkui hindamiseks. Pikalt ma seal aga lapse meelt lahutada ei saanud, sest loetud minutite pärast sõidab kirsipunase krossimootorrattaga Lifan ette keegi noormees ja jääb mind põrnitsema.
Bisrat, sina?“, küsin ja külamehed suunavad pilgud tema peale.
Mina ikka, tere!“, vastas ta.

Võtsin oma koti, jõin kohvitassi tühjaks, hüppasin rattale Teaduse tundning sõitsime Komfort hotelli, kohe Bisrati arvutikeskuse kõrval. Jah, ta töötab ots-otsaga kokkutulemiseks kahel ametipostil: juhatab kooli ja juhatab oma arvutikeskust. Viimases toimus parajasti ühtlasi võimas kampaania leidmaks inimesi, kes sooviks 2 aastaks sõita USAsse elama ja töötama. Põhimõtteliselt Green Card. Noored seisid päevade viisi pikas järjekorras. Täitsid avalduse, siis lükati seina äärde ja tehti pilti. Päevas laekus niimoodi keskeltläbi 200 avaldust, aga avalduste esitamise periood kestis veel 2 nädalat ja see oli vaid 1 punkt Etioopias. Mhh, mis Etioopias, see oli vaid üks punkt Soddos.

Küsisin ka ühtedelt noortelt, et mis te Lombi taga siis tegema hakkate. “Ei tea, küll midagi ikka leiab, peaasi, et siit ära saaks. Siin ei toimu lihtsalt mitte m i d a g i.” Eelmisel aastal olla priipääsme saanud 5000Vahetunnis luurav poiss etiooplast.

Oxnard Youth Academy

Järgmisel hommikul läksime Bisratiga varakult kooli. Jõudsime pärale, kui aktus oli juba alanud. Kooli hoov oli lapsi paksult täis ja õpetajad pidasid kordamööda uue koolipäeva sissejuhatamiseks kõnesid. Viibisin esiti laste seljataga. Kui keegi aga märkas, et ferenji on platsis, levis sõna nagu kulutuli üle kogu hoovi ja laste pead keerasid kõik järgemööda korra ümber. Kihistaist oli oma jagu. Õpetajatel tuli kõvemat häältki teha, et tähelepanu kooliasjadel püsiks.

Enne kui kõik oma klassi I tundi jooksid, anti mulle aktuse Eksam 4. klassislõpetamiseks sõna. Kõne stsenogrammi ma siia ära tooma ei hakka, aga sellel oli üsna selge eesmärk, mida õpetajad mulle enne tungivalt ka südamele panid, motiveerida lapsi parema tuleviku nimel õppima ja pingutama, mis kõlab võibolla banaalselt, aga personal töötab koolis madalatest palkadest hoolimata suure pühendumisega ja neile läheb kõigi nende laste käekäik väga korda, eriti arvestades, kui keerulise taustaga peredest nad valdavalt tulevad, kus argipäevane täiskõhu tunne on pigem midagi ilukirjandusliku liialduse taolist ja uued riided juba selge utoopia. Nii oli kõigile mõista, et kõne valge mehe suust on hoopis teise kursiga, kui kohaliku õpetaja suust, ja see innustab lapsi hästi.

Igatahes, kui aktus sai läbi, jooksid lapsed klassidesse ja tunnid algasid. Mu visiidist kujunes midagi inspekteerimise taolist. Bisrat talitas mind ühest Oromia TVklassist teise ja pärast toimus meil õpetajatega veel väike tagasisidenurk nähtust – mis oli hästi ja mida peaks muutma. Eks siis jagasin oma inspekteerimise käigus kogutud mõtteid.

Tunnid peeti valdavalt inglise keeles, v.a. amhari ja wuoleta keele tund. Selline ränk keelekümblus saab alguse juba esimestest klassidest peale. Ja kui sind ikka visatakse sügavasse vette, siis ega muidu kaldale saa, kui tuleb hakata ujuma. Nii need viljad raskelt tulevad.

Päev lõppes aga koolist kaugel mägedes intervjuuga Oromia (sisuliselt üldnimetus kogu L-Etioopia aladele) televsioonile turismiarenduse võimalustest L-Etioopias.

Eksamipäev
Õpetajad eksamihulluses
Oli reede, 12. oktoober. Oli eksamipäev. Koolis on igal kuul üks päev , kui toimuvad eksamid korraga kõikides ainetes. See välistab tunnikontrollid ja kontrolltööd. Õhk oli erutusest paks. Tõesti, nagu oodataks raadiost kella 10st kirjandite teemade väljakuulutamist. Õpetajad seisid klassiustel ja ootasid, millal aeg täis tiksub, et eksamitega alustada.

Iga aine eksamiks oli aega 20 minutit. Ma jätkasin inspektori või haldja režiimil – kulgesin klassist klassi laste lehvitused ja naeratused saatmas. Kogu sellele ilule ja soojusele tõmbasin aga ise hetkeks pidurit, kui 4. klassi teadustunni eksamil lõi välja õpetajavaist ja ühe spikerdava tüdruku vahele võtsin ning talle sellekohase märkuse tegin. Õnneks mu aktsiad sellest pikemas perspektiivis ei langenudki. Lapsed jooksid vahetunnis mu ikkagi peaaegu pikali.
eksamid on läbi
Mäepäev

Viimane päev Soddos. Sain struktuuridest soovituse, et kui soovin ronida linna külje all oleva Damota mäe otsa, võiksin ühenduda 8. klassi poisi, Milošiga, kes tunneb mäge hästi nagu oma tuba ja räägib veel suurepäraselt inglise keeltki. Öeldud-mõeldud. Pakkisin mõned banaanid, saiad ja vee kotti, saime kell 6 mu hotelli ees kokku ning asusime ühiselt mäe tõusunurka võtma. Linn ärkas parajasti unest. Kohvikutes pühiti põrandaid ja röstiti kohvi, inimesed hakkasid tööle suunduma, teised inimesed tegid maratoni jaoks jooksutrenni. Etioopia värk.

Paarsada meetrit läbitud, tegime peatuse Miloši koduukse ees. Ta kutsus kaasa oma õe, Miina. Tegelikult oli ta nimi Minaš, aga kogu pere ja muud inimesed kutsusid Damota mägi Soddo külje allteda Miinaks. Erinevalt Milošest, kes oli mäge kümneid kordi edasi- ja tagurpidi oma jalaga mõõtnud, ei olnud selle tipus lisaks minule ka Miina kunagi käinud. Poolel teel ühines meiega veel keegi poiss põõsa alt, kus ta külitas ja rohukõrt näris, ferenji’t nähes aga ärkas ja siis end kohe püsti ajas ning meile järgnes, sest midagi põnevat ju toimus.

Ilm oli matkamiseks väga soodne, pilvine ja mõõdukate puhangutega. Erinevalt kõigist eelnevaist päevadest, kus päike lülitas tuule ja maheda õhutemperatuuri juba hommikul kella 11st välja ja sestpeale oli järgmised 4 tundi parem püsida vaid kusagil katuse all. Muuseas ka vihmavari, mis augustis ja septembris ränkade sadude eest kaitses, kulus jälle marjaks ära. Seekord siis päikese eest.
Matkalised
Kogu teekonna vältel ca 2800m kõrgusele, tuli pidevalt vastu külarahvast mäe otsast, kas kandamid käe otsas või prussid, saelauad, kokkurullitud põrandamatid õlal suundusid linna turule sissetuleku järele.

Võtsime varakult plaani teha poole mäe peal kohvipeatuse populaarsust kogunud bunnalady (kohvitädi) juures, kes on ilmselt kõiki eestlasi, kes MTÜ kaudu Soddo linna jõudnud, oma kohviga kostitanud. Tol päeval tuli ta meile aga mäe jalamil juba vastu ja tormas linna poole, sest ootamatult oli haigestunud ta poeg, kelle seisund polnud enam kuigivõrd kiita. Bunnalady aga lootis siiski leida hõlpu abimehelt, küla- või linnanõialt või kelleltki selliselt, kes pidi teadma täpselt, mitu hundikarva on tarvis segada kitsesi*aga, et saaks parim Poolel teelravim võitluses raske haigusega. Veelgi nukramaks tegi olukorra aga see, et kaks tema ülejäänud last olid juba looja karjas: üks neist mingi teise raske haiguse läbi, mis aafrikas edukalt levib ning kolmas laps kannibalismi tagajärjel, mis ka sealsete hõimurahvaste seas veel kuuldavasti täiesti ajakohane rituaal on.

Et viimane leidis õnneks aset kusagil naaberriigis, jätkasin südamerahuga teekonda. Tippu jõudmiseks tuli ületada 6 teravikku ja jõuda siis võidukalt seitsmenda, selle viimase otsa. Seal oli ka üks kirik, kuhu inimesed pühade puhul alati kogunesid. Ka hetkel, kui meie sinna jõudsime, väljus kirikust rühm naisi traditsioonilistes rõivastes. Kui kohakuti jõudsime, jäid paar tükki neist seisma ja mind põrnitsema. Üks lausus siis: “You are my god!”

Elu tipus ehk siis Mäepoisid minemas linna turulesellesama kiriku aias oli tõesti nagu taevas. Päike oli pilve tagant välja roninud ja soendas väsinud ihuliikmeid hästi. Keerasime end mõnusalt murule külili nagu Eestis suvel kunagi. Tuul oli niisamuti jäänud kuhugi alla orgu ja tühja kõhu lärmi aitas hästi kustutada “Jah” mineraalvesi, banaanipundar ja kõik see muu söök, mida olime kaasa vedanud. Enesetunne oli ülimalt chigirillo. Tegelikult tundsin veel, et olen chigirillo‘s jõudnud päris kindlasti juba järgmisele tasandile, ilmselt üsna lähedale kohalikule elustandardile, sellele muretule ja rõõsarõõmsale elurütmile.

Ühel hetkel keerasime jalad siiski rajale tagasi ja hakkasime alla minema. Paljudest külaelanikest, kellest tulles olime möödunud, olid nüüd juba head tere-tuttavad. Et bunnalady külastamine jäi päevakavast ootamatult välja, pani Miloš Lõuna kirikuaiasette võtta kohvi tema kodus. Mõeldud-öeldud-tehtud. Tagasihoidlikult sisustatud majapidamises võeti mind vastu rohkem kui kuninglikult. Arvestades, et pere kesised sissetulekud ei mahuks eesti mõistes ühelegi skaalale, toodi lauale hinge tagant ja ilmselt oma õhtusöögi arvelt väga rikkalik menüü.

Miloš istus diivanil ja kiusas kassi, minu vastu istus isa, kes oli ilmselges ekstaasis kauge külalise visiidist ning Miina soojendas ahju peal shirot. Ta tõstis meestele portsud ette ja suundus pliidi taha tagasi. Mul paluti alustada. Arvasin seejärel, et ootame ikka Miina ka pliidi tagant ära, mille peale kõik vaatasid mind nagu oleksin midagi kohtlast öelnud. Kergitasin üllatusest kulme ja egas midagi, asusin siis injera kallale. Kohaliku kombe järgi söövad mehed ikkagi enne ja alles seejärel saavad oma toidu või meestest järele jäänud portsu naised. Midagi katastroofilist selles polnud, kõik said midagi kõhtu. Ja kohv ning popcorn siis veel selle järel (jah, mingil põhjusel süüakse Etioopias alati popcorni kohvi kõrvale). DamotaEtioopia külalislahkus ehedaimas võtmes!

Tagasisõidu päev

Järgmisel hommikul alustasin varakult tagasiteed Addis Abebasse, seljataga 10-päevane seljakotimarsruut L-Etioopias, mööda Suure Lõhe Orgu. Trafiki peatas bussi 4 või 5 korral, aga ülelaadimist ei avastatud kunagi, sest mu kõrval tagapingis pani alati sel hetkel üks tüüp pea alla, kui kordnik pilgu bussi heitis.

14. oktoobri pärastlõunal jõudsin tagasi Addis Abebasse – päeval, mil toimus eluliselt oluline Etioopia ja Sudaani vaheline jalgpallimatš, mis määras, kumb neist pääseb African Cup of Nations’ile mängima. Algselt hellitasin lootust minna väljaku tribüünilegi, aga kui ma tagasiteel bussis kuulsin, et inimesed Etioopia vs Sudaan 2:0läksid värava taha magamiskottidega järjekorda juba eelneval õhtul, siis vaevalt et mul 2 tundi enne mängu algust üldse mingit lootust vaba kohta saada oli. Staadion oli puupüsti täis, nii suundusin mängu ülekannet vaatama ühte kohalikku kõrtsi. Etioopia võitis 2:0 ja pääses üle 31 aasta jälle finaalturniirile. Juubeldamist oli rohkem kui rubla eest.

Ajaloolisest võidust ja sellele järgnenud pidustustest saad lähemat aimu vaadates alljärgnevat Etioopia Televisiooni põhiuudiste kokkuvõtet.

Categories: Elu Etioopias | Sildid: , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Lõuna-Etioopias II

Korraga muutus kõik vaikseks. Teeaugud jäid seljataha, buss täitus järve poolt voogava lõhnabuketiga ja ümbrus kattus banaanipuude saludega. Õhus oli ärevust, inimesed hakkasid sahkerdama, seletama ja kotte tõstma. Kõigi näkku valgus uuesti värv – kolm või neli tundi põhimaanteeloksumist lõunarahvaste juurde oli läbi saamas. Ja siis me peatusime. Tudengid trügisid üksteise võidu bussist välja ja võtsid väljas bussi kõrval rivvi. Väravast tuli ülikooli valvur ja märkis omale kaustikusse kõik täpselt üles, kes jõudsid kohale ja kes panevad pausi. Bussijaama oli jäänud 5 minuti teekond.

500 km Addis Abebast – Arba Minch

Arba Minchi bussijaam on ka üks neist paikadest: kui oled viibinud ühes, oled viibinud kõigis. Samasugune tohuvabohu nagu kõikides eelnevates bussijaamades, kus peatusin. Heitsin seljakoti selga ja võtsin suuna Shecha linnaosa poole. Arba Minch on üsna pehmelt öeldes põneva ülesehitusega linn, mis koonseb kahest poolest: Shecha ja Sikela. Vereringeks ühendab neid üksik 4-kilomeetrine puiestee, mida mööda käib kahe linnaosa vahel kogu liiklus. Bekele Mola hotellTegelikult on üks linnaosa veel, Limat, aga see jääb kilomeeter või paar veelgi kaugemale.

Öömaja leidmiseks ma vaeva nägema ei pidanud, selle olid juba eelneval õhtul ära korraldanud Karol, Barbora ja Kathryn (jah, need samad 3 teist GLENi inimest kesk-Euroopast, kes Awassast juba varahommikul kuke ja koidu ajal sääred tegid). Öömaja, Bekele Mola hotell asus bussijaamast võttes täpselt kõige kaugemas punktis, mis selles linnas olla saab. Lühidalt, maailma lõpus.

Et aega oli küll – tegelikult ajal polnud juba ammu enam mingit tähtsust, sest teadupärast aega aafrikas ei eksisteeri – hakkasin jalgsi astuma. Tuk-tuki poisid jäid järgemööda kõrval seisma ja tahtsid 150 Vaade Bekele Mola hotelli terrassilt.birri eest sõitu pakkuda. Kõik nad said aga mu lahkel loal oma kulude ja kirjadega ise edasi sõita. Viimaks umbes täpselt samal hetkel kui keskpäevapäike jõudis haripunkti ja mina oma jalutusteekonna keskpunkti, lõppesid vedeliku tagavarad. Istusin puu alla kotile ja jäin mõnd lahkemat taksojuhti ootama. Lapsed kogunesid ümber ja küsisid raha. Raha asemel andsin neile kivid ja hakkasime täpsust loopima.

Siis tuli keegi kohusetundlik linnakodanik mootorrattaga ja päris aru, miks ferenji niimoodi siin murul istub ja taksoga ei sõida. Et ferenji saaks taksoga sõita, uurisin ta käest, mida on mõistlik maksta ja asusingi uus hind meelel – 30 birri – tuktukki võrku püüdma. Pärast pikka nääklemist ühe juhiga tegime kaupa 40 peal ja see tegi meist ühtlasi (mõistagi) parimad sõbrad, mida sai kinnitada üksnes telefoninumbrite vahetamisega (mõistagi2).
Hotelli tüügassiga
Hotell oli väga vinge. Vaade jagunes kaheks: alla orgu kahele latakale järvele ja taamal, silmapiiril siksakina joonistuvatele mägedele. Hotelli aed oli suur ja lai, milles kasvasid igasugu viljapuud, mille nimedega ma jään ausõna hätta. Üks tüügassiga oi ka. Oli teine ükskord metsast välja jooksnud ja jõudnud asja eest teist taga sinna hotelli aeda ning sinna siis pidama jäänudki. Nüüd põõnab kusagil aia tagumises nurgas ja kui tuleb tuju, siis ilmutab end inimestele ja teeb kolli.

Tegin kaljuservale rajatud hotellipuhvetis aega parajaks kuni Karol, Barbora ja Kathryn naasid käigult allikate juurde. Arba Minch tähendab amhari keeles 40 allikat. Nad sumanud 2 tundi läbi paksu metsa, võitlesid terve trobikonna sääskedega, kriimustasid end akaatsiate otsas, aga lõppkokkuvõttes ei näinud Nechisari Rahvusparkühtki allikat. Värav oli lukus. Ehitustööd! Mis sa teed?!

Asusime plaanima käiku rahvusparki, Nechisari Rahvusparki, mis jääb otse üle järve sõites teisele poole kallast, kus on võimalus kohata vabas looduses nii mõndagi üldtunnustatud loomaaialooma. Leidsime hotellist ühe dressipükstes, kingades ja FC Barcelona salliga giidi, kes keerutas sõrme otsas Toyota Maaristleja võtmeid ja lubas siis: “Ma võin teid homme parki viia küll! Hind on 2000 birri!” Et kõik lugejad ilmselt une pealt birri kurssi ei tea, siis see summa on ligikaudu 100 euri. Lubasime asja kaaluda. Pakkusime välja, et kui leiame veel 2 inimest, siis on kaup koos ja kirjutame õhtul alla.

Õhtul, täpselt enne, kui pidime talle teatama oma äraütlemisest, koperdasime ootamatult hotelli terrassil kahe belglase otsa, kes niisamuti plaani Rahvusparki külastada haudusid. 1+1 on mõeldud-tehtud. 6 inimest oli koos ja võtsime kõne giidile. Hiliseks õhtutunniks oli aga pargi külastamise kurss per grupp tõusnud 3000ni, millest lubati pärast pikka vaidlust pisut alla teha ja uus erihind oli sestpeale 2600. Eks ole muidugi mõistetav, et kui on kasvupotenstiaaliga grupp läänest tulnud noori, tuleb tõsta kraani alla suurem pang.

Palusime hotelli administraatoril, kes khati närimisest kaunis udune oli, asi selgitada võtta ja rääkida giidiga üle. Kokkulepe oli meil ometi 2000 peale. Ta helistaski giidile. Kell oli 22, istusime pimedas hotelli vastuvõtus, sest elekter oli ära läinud, sääsed pinisesid ja administraator käis ringi põlev küünal ühes käes ning giid teisel pool telefonitoru teises käes. Pannud toru hargile, mõmises ta pisut omaette, kritseldas midagi paberile ja ütles siis: “Ma olen alati ise ka Rahvusparki minna tahtnud! Pole seal kunagi käinud.” Või nii. No tore, ajagu hommikul kiirelt end kella 6ks vormi ja tulgu siis kaasa, aga 2600 eest me ei lähe ikkagi. Admin pakub siis välja, et võimalus on ka minna paadiga üle järve. Ok. Kui palju paadi rent on? 800 birri. Ok, kes siis giid on? Tema ise! Local guide! Mäh?! (vt 4 rida ülespoole, kus admin ütles midagi rahvuspargi kohta).

Rahvuspargi külje all järve kaldal asub nn krokodilliturg. See on rannajoon, kuhu krokodillid tulevad peesitama. Olime Üksikust Planeedist enne lugenud, et sinna naljalt autotsi ei saagi, kui administraator äkitsi lisab, et kui me paadiga minna ei taha, siis võime minna ju krokodilliturule taksoga … Mäh?!

Selgitasime talle siis meile teadaolevat ja järeleproovitud praktikat, et neid nägevat ikka veest ja sinna rannale mingit teerada ei lähe. “Aga sealt saategi siis paadi võtta!”, vastab ta sellegipoolest. Ok, mängime mängu, et me raiumegi enestele tee läbi põõsaste. Kui palju see taksosõit sel juhul sinna metsa Arba Minchi turgsisse maksab. “500 birri”, ütleb koristaja ukse pealt. Administraator läheb momendiga endast välja, hüppab paigast ning sööstab välisukse poole ja prõõkab: “Ärge uskuge teda, ärge uskuge teda, see ei ole üldse 500, see on heal juhul 100, ärge uskuge teda!” No ok, ok, rahu, meil on elu veel armas, me ei usu teda.

Igatahes, tõmbasime pargiplaanile sel hetkel joone alla ja lubasime kogu plaanimajanduse korra veel hommikul peast läbi lasta. Uurisime siis adminsitraatorilt, kas linnas turg on. “On!” Aga mida seal müüakse, mida sealt leida võib? “Inimesi!”, vastab administraator. “Ee.. ei, st mis kaupa seal müüakse?”, küsime üle. “Palju kohalikke inimesi!”, ütleb ta veelkord. Selge! Ülim kahju on, et meil polnud diktofoni, et kogu see loogiline vestlus üles võtta. Seal oli veel igasugu seosetuid küsimusi ja vastuseid mängus, mida tagantjärele enam ei mäleta.

Nüüd aga Nechisari võludest

Katkine küna oli vaja kuidagi uuesti veel peale saada, nii käisime hinna- ja giidiinfot küsimas veel ühest kohast, linna turismiinfopunktist. Ja pilt läks aina kirjumaks: lisaks paadile oli tarvis maksta taksobussi eest, kes viib paadini, siis giidile, siis sissepääsupileti eest parki, siis Kalašnikoviga valvurile, kes tuleb meiega kaasa ja ka valvuri pilet parki. Midagi oli raudselt veel. Mängisime sirgelt tudengikaardile, et koguhinda alla saada. Kompromissi sõlmisime 2400 juures. Kuuekesi olles jagunes täpselt. Administraatori entusiastlikust soovist ühineda polnud hommikuks enam midagi alles. Lõime infopunktipoistega lõpuks käed ning taksobuss oli hommikul kella 6st ukse ees. Arba Minchi paadisadamVara tuli välja sõita, sest kui tahad mõnd looma üldse näha, siis keskpäevaks põgenevad nad päikese eest kõik kuhugi palmi või vee alla või liiva sisse.

Sõitsime rahvuspargi peakorterisse, nii et paavianid teepervel, käsi põsakil saatmas meid küsivate pilkudega. Võtsime sealt pardale laetud kalašnikoviga pargivahi – mine sa neid loomi tea – ning põrutasime sadamasse. Laadisime kotid kiirelt pardale ja põrutasime järvele. Järgnes tund aega vaikust keset peegelsiledat ja haudvaikset (mida selle vaga vee kohta öeldigi?) vett enne kui jõudsime teisele poole kallast.

Nii kui paat liiva kündis, kadusid kõrval põõsaste all mingid silmad kohe vee alla… Liival tutardasid kalakotkas ja kajakas, muidu Nechisari randnäis see saare moodi poolsaar asukatest esiti tühi. Needki lendasid tsivilisatsiooniga kohtudes minema. Hakkame mööda kaldajoont üles rühkima. Giid lubab järgemööda meid ja meile näidata pargi põnevamaid asukaid, kaasatulnud valvur võtab samas kõrval kalašnikovi kindlamalt pihku. Ja siis ühel nukil me korraga peatume. “Nii, kõik jäävad seisma ja on tasa. Vaadake seal eemal (umbes 400-500m kaugusel…) põõsa vilus ongi sebrad!”, ütleb giid ja osutab kaugusesse. Erutus oli nii suur ja pinge nii lakke keeratud, et kõik haarasid hetkega oma kaamerad, kruttisid suumid põhja ja pilte hakkas sadama. Aga see on ikka nii, et kui ka esimest korda Ermitaaži satud, võtab juba trepikoja uks silme eest kirjuks.

Loetud minutid hiljem jooksid sebrad juba karjade viisi meie raja pealt 200m kauguselt kohtumine sebradegaüle. Ja veel mõned minutid hiljem pidime neid peaaegu kätega eemale ajama, et rada vabastada. Neid on seal murdu. Looduslikku tasakaalu aitab aga hoida hüään, kelle nädala tagune õhtusöök oli veel siiani heinamaal pooleli. See oligi ühtlasi väravapostiks laanele, kuhu olime nüüd jõudnud. Eemal lippasid antiloobid, tüügassead, sebrad ja nende vahel, ees ja taga linnud, mille liikide määramisega jään ma ausalt öeldes päris hätta. Mingil hetkel hakkasid liigiesindajad vaateväljal juba korduma, umbes samal hetkel, kui päike hakkas seniiti jõudma. Aeg oli naasta.

Kündsime paadiga tagasi järvele ja võtsime nüüd suuna krokodilliturule. Ja see andis sellele pargivisiidile omajagu vürtsi juurde. 6-7-meetrised krokodillid vedelesid kaldavees ja veetsid mõnusalt aega. Kui paat neile lähenes, vajuti ükshaaval vetesügavustesse. Võtsin kaamera kindlamini pihku, et see jumala eest üle paadiserva näiteks järve ei volksa. Sealsamas kaldapealsel suvitasid ka marabud.

Muuseas seda võiks keegi teadja inimene mulle selgitada, miks krokodillid marabut ei söö? Tema isesuguste toitumiskommete tõttu?

Ja kus on krokodilli ja marabud näha, sealt pole jõehobugi kaugel.Marabu ja krokodill Vast 100 meetri kaugusel ujus terve perekond. Nii oli korraga 100 m2 alale sattunud kokku aafrika kolme kõige ohtlikuma liigi esindajad: jõehobu, sääsk ja inimene. Vaevalt, et must mambagi kaugel oli. Krokodill oli ju ka sealsamas. Aga vot selle eelneva lingi järgi elevanti polnud küll lähiümbruses. Ju vist ei saanud sel korral tulla. Ei tea. Nii me seal siis vahtisime üksteisele tõtt ja midagi öelda ei osanud. Ma kardan, et nad eesti keelest poleks nii kui nii midagi aru saanud. Tagatipuks otsustas üks jõehobu oma võimu näidata ja sukeldus, sest ilmselt oli perel plaanitud selline mõnus äraolemine isekeskis väikeste põnnidega, kuniks see tobe paat välja ilmus. Mehele paadi tagaosas polnud vaja kaks korda öelda ja paat hüppas paigast. Eemaldusime. 10 sekundi pärast tuli jõehobu umbes sama koha peal vee alt välja, kus olime just olnud.

Punktiks i peal oli tagasiteel kodusadamasse sõites looduse kurbmäng, National Geographickus keegi hr kalakajakas püüdis suures näljas teisi linde meeleheitlikult saagiks püüda, aga millest ei tulnud ühelgi juhul midagi välja ja nii lendas ta tagasi puu otsa mossitama.

Aga ega me isegi väga särasilmsetena seda retke lõpetanud. Kui olime tagasi kuival maal, hüppasime taksobussi ja sõitsime tagasi linna. Taksojuht aga ei tahtnud kuidagi meid muud moodi minema lasta kui kasseerides kõrgema hinna kui oli kokku lepitud. “Pidin hommikul varakult ärkama ja siis see sõit sinna rahvuspargi peakorterisse oli täiesti väljaspool arvestust ja üldse on kütuse hinnad neil päevil nii kõrged. Kas te ikka teate, kui kõrged?”, ei lõppenud ta hädakisa.

Categories: Elu Etioopias | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

Lõuna-Etioopias I

Niisiis oli päikeseline oktoobrikuu algus ja sõitsin linnast välja, maale. Etioopias, ma kardan, on selle maale sõitmisega sarnane lugu Eestiga – kui kord sõidad Tallinnast välja, ükskõik kuhu, Tartusse, Pärnusse või Tihemetsa, siis kiputakse ikka maale sõitma. Addis Ababa on ligi 3 miljoni elanikuga riigi suurim linn. Kui sealt kord välja sõidad, siis ikka kaema, kuidas inimesed ka maal elavad. Suuruselt järgmine linn on Dire Dawa, kus elab “vaid” 600 000. Djibutist tulles on see esimene võimalus rappuvast rongist väljuda, jalgu sirutada ja maapinnal kohvi juua. Dire Dawa ongi tegelikult viimase sajandi jooksul lihtsalt raudteejaama ümber tekkinud linn, sest rööpad veelgi sügavamal idas asuva, olulise moslemikeskuse Harari juurde ei ulatunud.

Tore, aga see kõik jääb Addisest kaugele ida poole. Kuid mina läksin lõunasse, kus mind juba ootasid sillerdavad järved, krokodillid, lokkav rohelus ja chigirillo (Etioopias tuntud ka kui muretu eluviis).

Teekond Awassasse

Esimene kolmandik kogu teekonnast, st umbes sama, kui Narvast sõita Sõrve säärele, möödus õlitatult. Vahest liigagi. Olin selle möödunud kahe kuu jooksul jõudnud oma kvaliteedistandardid üsna edukalt juba kohalike oludega ühtlustada, nii oli kaunis ootamatu avastada, et bussis, mis sõitis ühtlaselt kuus tundi slaalomit kitse- ja lehmakarjade, inimeste ja eeslijõul liikuvate vankrite vahel, on stjuurdess ehk anchi (nagu kohalikud teda vabalt kutsusid; tähendab naissoost sina) ja pardateenindus; on kilekotis keeksitükk ja on pudel mahla Saudi-Araabiast.

Ja mitte ainult. Pikkadeks sõitudeks oli ette valmistatud ka assortii löövamast telemeelelahutusest. Olid kuulsate jalgpallurite tobedused väljakutel, oli kõhutunde järgi öeldes kohaliku Eino Baskini tõuse-püsti show ja magustoiduks terve hulk Etioopia ja lõunarahvaste laule ja/või tantse. Teleprogrammi esimeses otsas muutus kogu buss pikkadeks kilomeetriteks otseöeldes naeruinkubaatoriks neljal rattal. Laulu- ja tantsuprogramm selle menüü lõpus oli aga siis midagi vaimule, millele said kõik kaasa laulda ja kõkutamisest valusaid kõhulihaseid lõdvestada. Siit meeldetuletuseks, kuidas see kõik ekraanilt paistis.

Küsite, mis üliluksuslikus bussis ma siis sõitsin? Tõsi, see oligi päris kõrge lend, mis sõidutas mind paralleelselt Awassasse ja samaaegselt ka Etioopia ühistranspordinduse lae alla. Lae peal lendavad mõistagi juba siseriiklikud lennukid. Teemas orienteerumiseks veel selgituseks, et bussitransport riigi eri osade vahel jaguneb neljaks. On 1st level, on 2nd level ja 3rd level ja siis on sky-is-the-limit. Huvitaval kombel oligi selle bussifirma nimi Skybus, millega sõitsin.

Sealt mööda leveleid allapoole tulles kaotad silmnähtavalt järjest riburadapidi kõikides mugavustes. Viimane ehk 3. leveli buss on juba täiesti selgelt mündi alumine pool – selline suur rauast risttahukas, mis meenutab soomukit, kus istmed, aknad, tuled jms on kõik 90-kraadise nurga all, kus ühele pingireale (Eesti/Euroopa mõistes kaks kõrvutiolevat istet) mahutatakse istuma 3-4 inimest; mis mäest üles sõidab st undab jalgratta sõidukiirusel ja ajab samal ajal sellist paksu suitsu välja, et euronormi ametnikud ei saaks 3 kuud magada, ning mäest alla sõites rappub kõik nii, et võiks oodata kohest õhkutõusu.

Awassa

Väljasõidu rohelusse võtsin tegelikult ette koos ühe iirlasega, kelle ma korjasin üles oma külalistemajast ja kes oli teel koju perekeski, jõuluõhtusöögile Dublinis. Tal oli veel üksjagu maad tol hetkel minna. On tegelikult siiani, aga ta ei hoidnud asimuuti teps mitte otse Iirimaa peale.

Kellega siis tegu? Luke oli L-Koreas 2 aastat inglise keele õpetaja, pakkis siis õppeaasta lõppedes oma kohvrid kokku, ütles lastele “안녕히 가세요” ja võttis läbi Hiina, India, Pakistani, Sudaani, Etioopia, Keenia, Tansaania, Sambia, Zimbabwe suuna Lõuna-Aafrika Vabariigile, kust lennata koju. Keeniast alates lubas ta ratta selga hüpata. Proovis sellega tegelikult algust teha juba Etioopias, aga et lapsed hakkasid kividega pilduma, tuli kiirelt sadulast maha ja jätkas ratta kõrval.

Hilisel õhtutunnil jõudsime niisiis Awassasse. Kui sa oled 2 kuud järgemööda hinganud sisse vaid tolmuseid Addis Ababa tänavaid, piisab bussist väljudes esimesest hingetõmbest, kui saad aru, et see siin ongi värske õhu paradiis! Bajaji ehk tuk-tuki juhtide vahel rüseledes, kes uurisid lakkamatult “Where are you go?” ja jooksid bussist väljuvale rahvale amokki, palkasime me neist ühe ja suundusime oma hotelli Che Guevara lokaali kõrval.

Me polnud linnas aga kindlasti ainsad kodust kaugele sattunud inimesed. Kokkulepitult pidime Awassas suure palmi all õhtul kell 20 kohtuma 3 teise GLENi vabatahtlikuga, kes töötasid L-Etioopias Kaffa provintsis jätkusuutlikumate energialahenduste kallal. Inimesed on seal seni olnud … no väga pikka aega truud ühele väga kindlale energiapaketile – metsa mahavõtmisele ja selle ärapõletamisele. Ahju kütmiseks ja põllupinna laiendamiseks on järk-järgult maha saetud pea kogu regiooni vihmamets. Peagi pidavatki maapind sellest korralikult puhtaks saama. Aa ja muide, kui inimkonna üks juurtest Lucy näol on pärit Awashi jõe kaldalt ida-etioopias, siis kohv pärineb Kaffa just piirkonnast. K õ i k arabica kohvisordid, mida umkaudu samal laiuskraadil erinevates maailma otstes nüüd kasvatatakse, pärinevad algselt just Kaffa viljakatest muldadest.

Aga miks Awassa?

Sest linn on tuntud oma mõnusa atmosfääri, rahuliku elutempo (a.k.a. chigirillo; tegelikult on muidugi üldse nii, et mida kaugemale Addis Abebast, seda chigirillom kogu elu) ja linna külje all oleva järve poolest, mille kaldail võetud hommikusöök lendas momentaalselt mu Etioopia tolle hetke top 5 kogemuste hulka. Ma püüan seda kuidagi sõnastada. Järve kaldal on palmipuude all selline vabaõhukohvik, järve pealt puhub sulle muudkui mõnusat värsket õhku, on soe ja päikesepaisteline. Su silmade all roostikus püüavad kalamehed oma lootsikutel kala. Kui kott saab värsket kala täis, tuuakse see kaldale, grillitakse reggae-rütmide saatel sealsamas su selja taga ja tuuakse siis hommikusöögiks lauda koos värske kohviga. Maksad ühe euro. Puhkus! Muretus! Chigirillo!

Aga kogu sellel muretul elul võivad esineda ka kõrvalnähud, mille äraseedimiseks võib minna isegi tarvis hea mitu päeva tõelist muretust, sest sinu mure ei pruugi üldse olla minu mure. Aga mittejagatud mure on vahel päris suur mure.

Imaginaarne näide: kui mina magan või lesin puu all ja mu jalad jäävad sulle sellest möödumisel ette, siis see on sinu mure, mitte minu.

Reaalne näide: teeme Luke’iga pika matka mööda järvekallast (mille pindala on umbes pool Võrtsjärvest) kuniks jõuame tsivilisatsiooni lõppu, kust algab mets, tihnik, muda ja nähtavasti-tuleb-nüüd-tagasi-minna. Et suurem osa teekonnast oli nii kui nii mööda väikest kallasrada, silmame pisut eemal kõrgemal kaldaserval kõrge okastraataiaga piiratud hotelli. Järelikult on seal tee. Rajame läbi heina ja võpsiku endale teed maja suunas nii, et sisalikud vilksavad igal pool tagasi peidikutesse ja otsime kohta, kust see kõrge aedik ületada. Üllatus-üllatus, aga leiame koguni värava ja valvuri, kes sealsamas kõrval murul khatti närib. Vedas, ei peagi pükse kusagil 3 meetri kõrguse aia otsas käristama. Jõuame väravani ja palume end tänavale lasta. Valvur heidab meile laisa ning ükskõikse pilgu ja näitab sõrmega, et minge mööda kaldajoont. See on ka kahtlemata hea variant, aga oleksime siiski ülimalt tänulikud tema lahkuse eest, kui ta laseks meid siitsamast väravast ikkagi läbi. Ta näos ei liikunud ükski närv ega silm, sülitas mingi vähemväärtusliku khatiosa muru sisse ja näitab sõrmega uuesti kaldaraja poole.

Nii me kauplesime seal mitu minutit, kuni viimaks heitis ta meile sellise pilgu, mis andis üsna üheselt mõista, et meil on ikka erakordselt vedanud, et oleme sattunud siia just sel päeval ja kellaajal, sest tal on juhtumisi väga hea tuju ja seetõttu ta halastab meile ning laseb välja. Aga Etioopias ongi inimesed sõbralikud!

Awassas läksid me teed Luke’iga lahku. Tema suundus otse allapoole Keeniasse, mina võtsin suuna edelasse. Bussijaamas tüüris tema hääle suunas, mis hüüdis “Moyalemoyalemoyalemoyale”, mina vastavalt “Shashameneshashameneshashameneshashamene” poole. Jõudsin bussini, sisseviskaja küsima: “Sir where are you go?” Vastan: “To Shashamene” ja tõstan juba jalga bussi ukse suunas, et siseneda. Ta noogutab ja näitab näpuga “This bus!”

3 ülejäänud GLENi olid selle aja peale juba sääred teinud ning poolel teel edelasse, Wolayta piirkonnas Arba Minchi suunas.

Tagasi teele

Shashamene on selline Tartu-suurune aga Mäo mõttega väga värvikas linn ehk sisuliselt suur transpordisõlm riigi eri ilmakaarte vahel. Nii ka minu jaoks, üks mõnus peatuspunkt 10-tunnisel teekonnal Arba Minchi.

Ajan end hommikul 6st jalule, õues pingil ärkab tekkide seest valvurgi. Annan talle hotellitoa võtme ja istun Shashamenest bussi peale, seekord 3. taseme bussile. Jah, see on see tossav risttahukas. Sõitjatel oli muidugi nalja nabani, et keegi veider ferenji tuleb ka pardale, et lihtinimese moel sõita. Tuigerdades üle kartulikottide ja suhkruroopakkide, istutasin end bussi taha otsa maha. Peagi istub mu kõrvale keegi noormees, ja pärast pisukest sehkendamist võtab põuetaskust väikese kalendri, mille teisel küljel on pilt kadunud peaministrist. “Tead, kes see on?”, küsib ta nõudlikult. “Jaa ikka, ta oli teie peaminister.” “Ta ON meie peaminster!”, vastab ta üsna kehtestavalt, vaatab pilti mõtlikult edasi ja silub seda pöidlaga.

Rabedast algusest hoolimata, läksid kolm tundi järgmise bussijaamani ja ümberistumiseni siiski üsna ladusalt. Ka sellega võis lõpuks täiesti ära harjuda, et inimesed mind terve tee kogu aeg jälgisid. Elu nagu teatris.

Kuidas võita inimeste poolehoid?

Siin on universaalne lahendus – räägi nende keeles.

Olen poolel teel Arba Minchi, Sodo bussijaamas. Kell on 9.30, aeg on bussi vahetada. Aga aeg on ka hommikust süüa. Leian bussijaama külje alt väga askeetliku, aga hubase kohvimaja.
Mina: “Salamnachu, denanachu!” / Rahu teile kõigile, kuidas teil kõigil läheb?
Ettekandjad, ja mitte ainult nemad, on amhaarikeelsest avangust pisut üllatunud, siis koguvad end ja läheme vestlusesse.
Nemad: “Salam! Dena! Dena! Denaneuh?” / Rahu! Hästi läheb. Kuidas sul läheb?
Mina: “Denanei. Salam! A kurs ichallem?” / Hästi läheb. Rahu! Kas hommikusööki on?
Nemad: “Alle, alle.” / On, on.
Mina: “Isshhhy. A mndn kurs? Inkulal ana daboo alle?” OK. Aga mis hommikusöögiks on? Kas mune ja saia on?
Nemad: “Alle, alle.” / On, on. Ja nende näod kisuvad juba naerule kogu selle sürrealistliku vestluse tõttu.
Mina: “Isshhhy. Ästi ant inkulal, daboo ana bunna. Bunna alle ah ah ah?” / OK. Palun siis ühed munad, sai ja kohv. Kas kohvi ikka on? (ah ah ah on etiooplastele väga loomuomane universaalne kõne-, õigupoolest küsivorm, kui soovid midagi üle küsida või täpsustada)
Nemad: “Aaaaah” (loomuomasele küsimusele järgneb loomuomane vastus; seda hääldatakse kiretult ja/või kulmukergitusega, kui kas-küsimusele on vastus “jah”)
Mina: “Isshhhy. A sentno?” / OK. Aga kui palju see maksab?
Nemad: “Asra hulet birr.” / 12 birri (1 eur = 23 birri)
Mina: “Issshy” / OK

Tellimus käes, lippavad tüdrukud kihistades kööki muna praadima ja kohvi keetma.
Et see paik oli nähtavasti väike pereäri, siis ilmusid peatselt ükshaaval uksele pereisa, väikesed mudilased ja kes kõik veel, et ilmaimet oma silmaga näha. Nii ma seal siis vitsutasin. Polnud tõtt-öelda tükil ajal nii head omletti saanud. Lehvitasin vastu teiselpool tänavat akaatsia all khatti närivatele tüüpidele ja püüdsin oma puiste amhaari keele oskustega pererahvaga suhelda, mis lühidalt kokkuvõttes kukkus välja ikka nii, et mul on kõik hästi ja neil on ka.

Seejärel:
Mina: “Anchi, anchi! Hisab!” / “Tüdruk! Arve!”
Tema: “Issshy!” / Ok
Mina: “Inkulal konjono!” / Väga head munad olid!
Tema: “Amasaganallow!” / Aitäh
Tuleb arve, tasun selle, naeratan kogu uksel seisvale perele ja lähen tagasi bussijaama.
“Amasaganallow!”

PS. Siit veel natuke lisamaterjali algajatele amhaari keele huvilistele koduseks harjutamiseks.

Edasi Arba Minchi

Bussijaam on paksult tolmu, kisa, kära ja kõiksugu erinevate tasemete busse täis. Rahvas tungleb. Arba Minchi bussid sõidavad järjest ette. Need ei välju kusagilt peatusest. Siinsetes jaamades polegi peatuseid. Need väljuvad sealt, kus nad seisavad. Selleks hetkeks tavaliselt, kui ma olen suutnud tuvastada bussi, mis läheb Arba Minchi, on see juba täis. Tasahilju panen tähele, et sarnast ebaõnne tabab järgemööda ka kampa noori, kes otsivad niisamuti võimalust Arba Minchi sõitmiseks. Kui järgmine buss kuhugi seisma jääb, jooksevad inimesed sellele tormi. Noored on selle massi eesotsas ja pääsevad istuma, mina selle massi tagaotsas. Kui bussi uksest siiski sisse saan, on ammu kõik kohad võetud, ka vahekäigus, käigukastil, trepil, armatuurlaual. Siis hõikab aga keegi tütarlaps tagant: “Ferenji, ferenji, come!” See oli üks neist noorukeist. Tudeng. Hoidis mulle kohta. Positively surprising!

Niisiis Arba Minch on oluline ülikoolilinn, aga selle ümbrus on ka paksult täis kõiksugu loodusrikkust. Sealsetest metsadest ja järvedest leiab üles paljud liigid, keda eestlane tunneb pigem National Geographicu kaanelt. Teekonnal teeb buss korduvalt peatusi kas siis külades, kus talunikud ja nende lapsed tormavad bussi mõlemale küljele pakkuma sõitjatele avatud akende kaudu värskeid banaane, mandleid, apelsine, porgandeid; või siis keset maanteed kohakuti vastutuleva bussiga, et vahetada infot teeolude ja ohtude osas. St kõige kriitilisem ongi alati saada infot liikluspolitsei kohta, teeolud on selline small-talk.

Bussijuht A: “Salam!”
Bussijuht B: “Salam!”
Bussijuht A: “A traffiki alle?”
Bussijuht B: “Yellem.” / ei ole liikluspolitseid
Bussijuht A: “Ishhhy. Chaw” / ok, tsau
Bussijuht B: “Chaw!

ja siis läheb sõit jälle edasi. Läbime mitmeid teede- ja sillaehitusplatse, nii et ümbersõit on rajatud läbi metsa või jõe. Mitmel juhul on jõgi täiesti kuivanud ja nii pole mingit vajadust rajada paralleel- või tagavarasilda ehitustööde ajaks, et liiklus pääseks voolama. Saab ka mööda jõepõhja, sest vihmahooaeg on selleks korraks selja taga ja nüüd saab seal kiviklibu vahel kas või päikest võtta, laine minema ei vii. Sellel kiviklibul või tegelikult rahnudel sõites on muidugi ka omad ohud. Nende otsas tuigerdades kipuvad pähe sadama kardinapuud ja kohvrid ning istmenaabrid põrkama sülle. Ühel juhul sõidame ka läbi voolava jõe, aga laine ei viinud ikka minema. Ja see oli päris tore.

Siis jõudsime Arba Minchi, 40 allika linna. Sellest järgmises postituses.

Categories: Elu Etioopias | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Ettevalmistus lõunaks

Ma tean, tyhi blogi ei seisa pysti. Interenet Center voi Google Business Center voi High-Developed Broadband Center on igas korralikus linnas, linnaosas, tegelikult tõenäoliselt isegi igal tänaval. Yldjuhul mingi koha ikka leiab, kus end läänega ühendada, aga interkultuurne paevakava lihtsalt ei lase neist ustest sisse astuda. Seeparast ka vaheaktiivne blogitegevus. Aga olgem mureta, koik oluline saab kindlasti kirja. Tosi, vaikese viiteajaga. Nii et pisut kannatust!

Ilm murrab piike

Viimati rääkisin vihmast. Teeme selles teemas kiire update’i. Nii et räägime korraks veel ilmast. Aeg on edasi läinud. Vihm on unustatud eilne. Ma pole vihma, tegelikult yleyldiselt pilvi teab mis ajast juba nainud. Jõed on kuivanud, mudased ning teed on muutunud kivikõvaks ja praguliseks. Inimesed ajavad linna pealt koiksugu anumaid, taarat, kanistreid, kilekotte jms kokku, et siis eeslitega jogede aarde jalutada ja kokku kuivanud varusid taiendada. Kes saab endale kraanivett lubada, sel pole muidugi muret.

Taevakraanid on kyll kinni, kuid need on asendunud mingi subtroopilise tuulega. Tolm tõuseb nyyd tänavatel juba viimased paar-kolm nadalat taevani. Inimesed kannavad aga endiselt vihmavarju. Mitte, et end lainetava märja eest kaitsta, pigem et selle, otse lagipähe fokusseeritud päikese käes säiliks mingigi mõistuseraas. Nii et nüüd on siin soe. Hästi soe!

Ok, tyhja sest ilmast, kas tööd on?

Tööd olen vahepeal teinud ausalt, tapselt nagu koik need hommikust ohtuni rassivad mehed ja naised, kes toesti igal tanavanurgal betooni segavad, kruusa tassivad voi armatuuri tykkideks saevad, et yhiselt riiki yles ehitada.

Majade ehitusel ma kaasa raakinud pole, aga viimasel aja suurim töövoit on kyll yhe juveelipoe avamine, mille tarbeks tegin hulga fotosid ja aitasin nou ja jouga. Nyyd pyydlevad kaksikoed, Tigist ja Haimanot, kes seda peavad ja kogu valjapanekut kodus sorme otsas valmistavad, kirkamate tahtede poole. Ja minu silm ytleb kyll, et tulevik nende valmistatud kullale ja karrale, on mitte isegi tunneli lopus, vaid poole tunneli peal juba ysna helge. Kas te ei arva? Vaata ise: http://www.tandhdesigns.com/

Yhtlasi olen yhes kooleegidega EWEAst rassinud organisatsiooni uue kodulehe kallal. Olgugi, et nurgakivid selle jaoks ladusime juba augusti keskel, ei ole mul endiselt midagi ette naidata. Koduleht valmib Aafrika aja jargi, st siis kui valmib. Ametlikult 15 paeva, reaalselt kuu-kahe parast. Chigirillo! Ega oma elu ja roemu saa siis yhe kodulehe parast kuidagi pooleli jatta. Esimesed asjad ikka esimesena. Töö ei ole esimene. Ma pole paris kindel, kas see TOP 3 seeski on. Nii otsustasingi yhel hetkel ka teha töös paus ja votta lõuna!

Kalender ei ole ju kummist, kolm kuud Etioopia-elu tiksub imekiirelt tais. Et elust maa-Etioopias oli mul senimaani ysna udune ettekujutus, ja et tagasisõidupilet libiseb aina enam kausta vahelt välja, seda enam et töö pole teaduparast ju hobune, kes eest jookseb, ytlesin ylemusele, et aeg on vahepeatuseks kyps, naeme 10 paeva parast, ma soidan krokodillidele kylla!

Pakkisin kohvri, haarasin ujumisronga ja palusin bussijuhil end lõunasse sõidutada. Kohver laoti pagasnikusse, 4. käik ja Addis jäi seljataha. Sellest lahemalt jargmises postis.

Categories: Elu Etioopias | Sildid: , , , | 3 kommentaari

Vihm varjul ja ojad tänaval

vihm . ▪ Sajab, tibutab, rabistab, ladistab, kallab vihma. Hoog+ meteo = hoo+ argi, laus+, padu+, pihu+ = udu+, raju+, äikese+, seene+, sügis+, happe+vihm. Vihma+hoog, +piisk, +pilv, +sadu, +sagar, +valing; +eelne, +järgne, +kindel, +rohke, +vaene; +keep, +kuub = +mantel. Vihma+periood meteo. Vihma+kass argi peoleo zool, +uss zool

rahe . ▪ Sajab rahet. Tuli sõimu nagu rahet (suurel hulgal). ülek valing: kivi+, noole+, pilke+rahe. Rahe+hoog, +kahjustus, +kord, +pilv, +sadu

 

Kas mäletate seda suvepäeva, kui metsa kohal kiskus taevas ähvardavalt potisiniseks, õhk oli kuidagi lämbe ja midagi hingata polnud? Ja siis justkui ei kuskilt virutas välk esimese noole kellegi adramaasse. Kõik hämardus ja olemine läks kuidagi väga kõhedaks. Minut-paar hiljem hakkas sadama ja niimoodi, et teepervel võis ujuda ning vihmaveerenni all julgelt dušši võtta. Inimesed kilkasid, jooksid nii, et kannad välkusid, kuni saadi kuhugi räästa alla varju. Ja siis mõeldi, et mis selle ilmaga nüüd siis lahti on, keeras teine täitsa ära. Vanarahvas vibutas sõrme ja poetas sinna kõrvale mõne tarkuseteragi. Kõik mõmisesid ja vangutasid pead.

Kui Addis Abebas hakkab sadama, siis enamasti samamoodi: vihmavarjud ragisevad ja püksid lirtsuvad, jalatsitest ma ei räägigi. Inimesed, kelle tööpäev on läbi, kes suunduvad külla, kes läevad poodi, kes otsivad tegevust või elu mõtet, on kõik ladiseva vetevälja ees võrdsed. Tegelikult on ristmike või lainetetavateks kanaliteks muutunud tänavate ületamisel kõik liiklejad üksteisega võrdsed. Pole vahet, kas oled auto, ratta või kingaga. Kõik võitlevad oma heaolu eest ise ja kellelgi pole üldiselt soovi selle duši alla või rahe kätte jääda. Mõistagi. Nii on suured ringteed korraga täis nii autosid, sagivaid inimesi kui ka kusagil seal vahel tuigerdavaid ja selgelt tunnustustväärivaid jalgrattureid. Kogu seda 4-viljapudru püüavad liiklusinspektorid omakorda kuidagi vaos hoida… kuniks vihm jääb järele. Siis kõik leebub ja 15 minutit ujumist on selleks korraks jälle läbi. Aga ega see viimaseks korraks jää. Järgmisele suplusõhtule on juba tasuta piletid käes.

 

Categories: Elu Etioopias | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Mis asja ma ajan?

Rohkem kui kuu aega seda ekspeditsiooni siia inimkonna lätetele on juba ajalukku kirjutatud. Nii on ilmselt ülim aeg rääkida pisut lähemalt sellest, mida ma siin õigupoolest ikkagi teen, kuhu pea igal hommikul läbi kõrvulukustava signaalitamise nende siniste lörisevate bussidega sõidan, millega ma ametlikult tegelen ja millised jälgi maha jätan.

Mulle tundub, et ma ajan siin korraga mitut asja: Eesti asja, Etioopia asja ja muidugi ennekõike enda asja. Palju pingutama ei peaks, et hakata ajama ka maailmavalu või vähemasti Aafrika asja. Värsked mõtted, abikäed, tegelikult muidugi lihtsalt ports raha kuluks siinkandis selgelt ära nii mitmegi probleemi lahendamiseks.

Näiteks:

Et saada jalgele jäätmemajandus, mis on hetkel automatiseeritud nõnda, et linna läbiv kenasti vahutav jõgi, mis Eestis oleks ammu lõkkeasemete, pargipinkide ja jooksuradadega ääristatud ning kanuudega ühtlase kihina kaetud, loksub siin omaette ja võtab raudkindlalt alati osa sodist enda kanda. Teise osa võtavad enda peale tänavad. Ökoprügi eest hoolitsevad koerad, kassid, raisakotkad, varesed, vaglad jms seltskond mööda ahelat allapoole. Ja ülejäänud viiakse ilmselt sinna, kuhu peakski, aga see vajab veel kontrollimist. Igatahes „Keep Ethiopia clean!“ Hea algatus, millest ma ühe prügikasti pealt lugesin, aga mille 4 küljest 3 oli aeg minema viinud ja kasti sisu tänavale ootama jätnud. Nii et ma ütleks, „Keep up the good work!“ Muuseas, tõsi küll, väga tõhus on neil siin taaratagastussüsteem. Ei ole fikseeritud hindu, automaate, taaratagastuspunkte vms. Iga kioski või kaupluse müüja ütleb ise, palju pakendi eest juurde pead maksma või vähemalt mulle tundub nii. Ja kui tahad seda raha tagasi, ja nähtavasti ikka tahad, siis sead hea meelega pärast sammud uuesti poe poole, tühi pudel näpus.

Veel probleemidest. Näiteks miljonite kõhtu torkiv nälg, millest on igapäevaselt väga keeruline niimoodi mööda minna, et see karjuvalt silma ei hakkaks. Või kõrva. Või siis lapsed, kelle koduks on tänavad ja nurgatagused, kelle vanemad on läinud seni teadmata suunas või on teatavas suunas asotsiaalsed või mingil põhjusel lõpetanud maise tee. Nende elu ei koosne päris kindlasti mitte rannal liivalosside vormimisest, jäätise määrimisest pükstele ja muinasjutu saatel uinumisest. Paljud neist pole ilmselt ühestki eelnevast kuulnudki. Aga samas, paljud neist pole siiski veel oma lapselikku rõõmu ja eluenergiat sellegipoolest kaotanud, mille üle ma tegelikult siiralt imestan, arvestades halastamatut olukorda tänavatel. Kuid kogu selle ebaõigluse vastu on õnneks välja astunud mitmedki organisatsioonid. Üks nende seas, mis tegeleb tänavalastega, on Onesimus, millega ka mu paar siinset sõpra on seotud.

Nii et põhimõtteliselt piisaks sellest, kui tõsta käsi, öelda „I will“ ja leiaks kindlasti oma koha maailmaparandajate pundis! Aga ma olen esiti siiski nende liistude juurde jäänud, mille järele siia tulin.

Niisiis, mis asja ma siin ikkagi ajan?

Esimesel paaril nädalal kobasin ka ise üsna paksus udus ja ei saanud selget sotti, millega ma siin õigupoolest tegelema hakkan ja mis on selle projekti rebu? Vaba aega oli palju ja „asjad“ töö juures alles loksusid paika. Telefonid muudkui helisesid, kohvitassid tühjenesid, kalender keset lauda täitus amhaarikeelsete märkmetega ja tööplaan hakkas tükkhaaval kokku saama. Seniks aga oli mu kindel rutiin heita jällekord seljakott õlale ja kaevuda linnamiljöösse kuniks „asjad“ on lõplikult selgeks saanud.

Siis aga ühel päeval istusime kõik suure laua taha, st mina, mu ungarlasest töökaaslane, EWEA (Ethiopian Women Exporters Association – organisatsioon, mille heaks töötan) juhataja Workaferahu ja siis eemal, tervet tuba täitva laua otsas sekretar Undalu ja asusime mõttevahetusele, kuidas tagada meie kolmekuise lähetusega parim võimalik viljasaak. Oma vilumuste, oskuste ja teadmiste kokkuliitmisel saime vastuseks vastutuse hakata parandama ja täiendama organisatsiooni kodulehe sisu ning liikmesettevõtete kohta käivat infot nii, et see kõik oleks kokkuvõttes võimalike välispartnerite jaoks atraktiivsem ja aitaks murda takistusi kaupade eksportimise teel.

Kes siis mida ekspordib?

Organisatsioon koondab oma katuse alla naisettevõtjaid viiest valdkonnast: kohv, tekstiil, käsitöö, lilled ja nahk. Kuluaarides räägitakse ka „kuuendast varbast“, toidust, aga allkirjade teekond paberile võib olla väga pikk, nii et seniks peab kõigi liikmete toodang vastama vähemalt ühele eelpool mainitud viiest. Liikmeid on organisatsioonis ca 50, neist 8 liitunud sel aastal. Need on hakkajad naised, kes on eluraskustele ja nurga taga luuravale viletsusele ammu ilma käega löönud, pannud õmblus- ja ketrusmasinad käima, ajanud triikrauad ja kohvirösterid kuumaks, käinud läbi ettevõtlus- ja/või raamatupidamiskursused ning otsustanud oma saatuses kaasa rääkida. Ettevõtete mastaabid on väga erinevad, alates väikestest tagatoas põlveotsas nokitsejatest kuni suurte töösturiteni välja, mille õmblussaalid või röstikojad kajavad ja kolisevad ööpäev läbi 3 vahetuses.

Kõik nad soovivad oma kaupu piiri taha saata ja tagada endale suurem ostukorv. EWEA omalt poolt püüab aktiivses suhtluses Naissooministeeriumiga (Ministry of Women Affairs) ja Kaubanduskojaga neid aidata ja ekspordikanaleid järjest lahti lükata, aga seniste kontaktide põhjal nende daamidega tundub, et üsna suurt rolli mängib ikkagi ka isiklik kontakt. Üksnes organisatsiooni abile kõik ei looda. Kes on õppinud Itaalias, kellel Saksamaal kirjasõbrad, kes on elanud Itaalias, kelle firmas on jaapanlasest disainer, kes on Itaalias töötanud ja kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi Austraaliast.

Vahepala Itaaliast

Muuseas, kas ma olen maininud juba, et Itaalia näib olevat Etioopia jaoks see, mis Eesti jaoks Soome vms, olenemata sellest, et rohkem kui 70 aastat tagasi teritasid fašistlikud Itaalia väed täägid, laadisid relvad ja sammusid siis 5 aastaks võimule, nii et jõekallastel vahutas veri ja küladest jäi järele vaid suits ja süsi. Selle tagajärgi võib tegelikult praegugi veel kaardi peal üsna selgelt näha. Oli aeg, kui Etioopia valdusi ääristas idas Punane meri. Enam mitte voi st aastakymneid juba mitte. Nüüd ääristab riigipiire idapool Eritrea, itaallaste endine tugiala; riik, millega on senimaani lahendamata piiritüli – probleem, mida aitab 2000. aastast lahjendada ÜRO sinikiivrite kontingent. Kõigest olnud hoolimata on aeg parandanud fašistide poolt tekitatud haavad ja Itaaliaga ollakse praegu väga sõbralikes suhetes. Pitsat ja spagette saab igas puhvetis pea sama kindlalt tellida kui kohaliku köögi nurgakivi, injerat.

Tagasi töö juurde

Igal juhul ühel hetkel alustasime oma ringkäiku kõigis neis ettevõtetes, et kontrollida üle andmed äritegevusest, võtta üles mõned pildid, juua kohvi, arutada ettevõtte eduvõimaluste üle Läänes, vahendada eurooplaste hinnangut toodangule, juua kohvi, hinnata kvaliteeti, uurida välja takistused ettevõtte töös, kuidas on lood kodulehe ja e-posti kasutamisega jms ning seejärel juua ka üks tassike kohvi. You know, the usual!

Senimaani oleme külastanud vast viiendikku neist ettevõtetest. Meistri plaan näeb aga ette enne ärasõitu nende kõigi külastamist ja ühtlasi tugevama sideme loomist EWEA ja selle liikmete vahel. Alljärgnevalt mõned pildid, kõigest sellest kenast ja pehmest, mugavast ja hästiistuvast riidekaubast, mille tunnistajaks olen olnud. Rätsepmeistri amet on siin tõeliselt hinnas ja kangastelgede taga võib näha üleni kuldsete kätega mehi ja naisi. Nii et kel soov siin läbi lüüa, andke märku. Kehastun vahendajaks.

Kogu selle linna peal ringisaalimise vahelduseks tegeleme jooksvalt EWEA kodulehega, mis praegu näeb välja selline, aga tulevikus hoopis… no teistsugune.

Töö efektiivsus

Töö efektiivsus kõigub siin üsna palju, mis on kaunis prognoosimatu ja sõltub tervest hulgast muutujatest. Näiteks pidevalt kõikuv elektri- ja veevarustus, mis vihmahooaja, kõikjal maad võtnud ehitustööde ja ootamatute õnnetuste tõttu võib tulla ja minna määramatul ajal. Elektrist omakorda sõltub jälle võrguühendus. Siis näiteks ühistranspordiühendused on siin küll head, aga ajaliselt üsna raskesti planeeritavad. Jõudmine uksest ukseni, kodust tööle võib võtta 45 min kuni 2 h.

Mis veel? Kultuuride erinevus muidugi! Eurooplaste ja etiooplaste nägemus kellaaegadest erineb üksteisest täpselt nende vahele jääva 3000-4000 km võrra. Ma räägin etioopia täpsusest, mis on saksa täpsuse väga kauge sugulane. Kui juba Kreekas on aega küll, saati siis veel lõuna pool.

Kui rääkida aga viimasest nädalast-kahest, siis osutus töötegemine sel ajal veel eriti vähetõhusaks, kuivõrd kogu riigis kuulutati alates üle-eelmisest teisipäevast, mil teatati peaministri surmast, välja üleriigiine leinaaeg. Kontorid olid tühjad, telefonid ei vastanud, inimesed liikusid tänavatel madalama käiguga, käidi kirikus, marsiti küünaldemeres, soetati mälestuspilte, kuulati-vaadati raadiost-telest lahkunu elulugu ja istuti sel raskel ajal lihtsalt kokku. Jagatud mure on ikkagi pool mure. On üldine lein!

Categories: Elu Etioopias | Sildid: , , , , | 6 kommentaari

Lein

Eilsega keerati Etioopia ajaloos ette uus lehekülg, pigem on see isegi algus tervele uuele peatükile. Oli esimene tööpäev pärast pea kahenädalast leina, mille jooksul õhk oli üldisest masendusest ja nukrusest nii paks ja rahva igatsus oma kadunud juhi järele nii terav, et raske oli mõtteid millelegi muule kontsentreerida ja samas leida tänavanurka, kauplust, bussi, telekanalit vms, mis poleks mingil moel varalahkunud riigimehe elul peatunud. Kogu Etioopia õhkas ühes rütmis. Peaministriks tõusis nüüd uus mees. Ta valitseb 2015. aastani. Enne aga, kui jääme ootama, mida toob uus päev, saadame senised juhid väärikalt teele.

Categories: Elu Etioopias | Sildid: | Lisa kommentaar

Suur taaskohtumine

Oli üks nädalavahetus. Juba hommikust peale paistis pärast mitut vesist päeva taaskord päike. Enam polnud põhjust oodata, aeg oli küps külastada kauget sugulast, kelle elukoha teadsin olevat vaid ühe ümberistumise ja ca tunnise sõidu kaugusel. Asusime ju samas linnas ja olin siin olnud juba mitu nädalat, aga endiselt olime üksteisele justkui kontvõõrad. Ega ta mind oodata teadnud. Kuuldavasti keerleb terve maailm päevast päeva ta ümber ning maja on pidevalt külalisi täis, nii ei hakanud ma lisasegadust tekitama ega ühtki aega kokku leppima. Otsustasin teha etteteatamata üllatusvisiidi. Lõin end üles, panin puhtad riided selga ja asusin teele.

Maja oli muljetavaldav ja aed suur ning rohelust täis, mis Addises on siiski arvestatav luksus. Esiti oli üsna raske aru saada, kust üldse siseneda tuleb. Iga ukse juurde viisid mingid sambad, skulptuurid või paraadtrepp. Alles siis, kui juhuslikult valitud linki katsusin, ärkas eemal palmipuu all kapuutsi seest keegi valvur ja hõikas: „Hey mister! No! NO!!!“ Pardon. Aga milline siis see õige uks on? Ta näitas mulle lahkesti suuna kätte ja mõne minuti pärast olin majas sees. Nagu arvata oli, oligi külalisi murdu, inimesi nii Etioopiast kui ka valgest Läänest. Oli nädalavahetus ja pere oli taas kokku tulnud. Uurisin ukse peal kelleltki, kas TA ise ka ikka kohal on. Jah, pidavat viibima keldrikorruse saalis. Aga ma ei kiirustanud, võtsin aega ja tegin esiti tutvust majaga.

See polnud siin selgelt miski lihtne suvekodu või noorpere elamu. Kõik seinad olid hoolikalt valitud ja kapitaalselt ajaloolise väärtusega esemeid täis, mis oleksid kroonijuveeliks igale galeriile, muuseumile või kunstisaalile. Ka kõige tunnustatumaile. Nurgas istusid kaks vanemat daami ja jälgisid horisonti. Püüdsin neilt uurida kalli sugulase seisukorra kohta, mis oleks heaks taustainfoks, kui viimaks näost näkku kohtume, aga me ei saanud eriti jutule, nii et nähtavasti midagi põrutavat viimasel ajal juhtunud pole, ja see on hea.

Teise korruse saali rikastasid ajalooliselt olulised tööd Etioopia maalikunstist. Tohutusuured tööd nii sotsialistlikust kui varasemast perioodist olid selges fookuses ja ei jätnud eriti ruumi ega tähelepanu mööblile, nõudele, muusikainstrumentidele ja pudi-padile, mis sinnasamasse kõrvale olid seatud ja mis ilmselgelt ka igaüks ka omas žanris läbi kogu Etioopia ajaloo olulist rolli on mänginud. Näiteks hiljuti niisamuti siitilmast lahkunud suurmeister Afework Tekle töö „Aafrika pärand“ (1967). Teisele korrusele sarnaselt oli ehitud ka kolmas. Nii et kogu majapidamisse oli eranditult koondatud siinse käsitöö ja kunstivaldkonna eredaimad näited. Selline väga, st v ä g a kontsentreeritud sissevaade Etioopia kunsti kulisside taha.

Seejärel oli tõehetk käes ja seadsin sammud keldrisse. Teate, see tunne oli midagi nagu esimese koolipäeva sarnast, ikkagi kohtumine üle … ei, tegelikult me polegi kunagi reaalselt kohtunud. Nojah. Ja siis tuli eesruumis ootamatult vastu Ta pojapojapoja…pojapoeg, kah sugulane. Ei, olgem täpsed, esiisa, väga eakas, juba 160 000-aastane vanahärra. Ta nimi on Homo sapiens idaltu. Kuigi nooruspõlves väga heas vormis olnud, polnud aastad ta vastu enam armulisust üles näidanud. Vastupidi, luud olid räsitud nii et tükid taga. Õnneks oli ta nüüd üle kõigi nende aastate pääsenud vihma käest räästa alla ja nende hoolitsevate inimeste käte vahele…

… nagu ka kaugem ja veelgi vanem sugulane Lucy, kelle juurde tulingi – mu ja me 3,2 miljoni aasta vanune esiema. Ma olin jõudnud pärale, Etioopiasse emale külla! (kandev paus) Oleksin hea meelega toonud kostiks tüki musta leiba ja haaranud turult kimbu rukkililligi, aga ega ta neist suurt hoolinud oleks ja jalge ette neid sinna jätta oleks ka kuidagi veider olnud. Pealegi aastad on talt võtnud nägemise ja kuulmise, ja samas, ega ta enam ammu ringi ka liigu. Nii me seal siis olime vastakuti, mina püsti, tema pikali, mina 30 aastat vana, tema 3,2 miljonit, mina Eestist, tema Etioopiast, niivõrd kaugel, samas nii lähedal, ja ei osanudki sel kohmetul hetkel muud öelda kui „Tere, Lucy!“

Aga ta polnud seal all keldris kaugeltki mitte üksi, nii läksin ja tegin ka teistega tutvust. Fossiilsed sõbrad kuni 10 miljoni aasta tagusest ajast polnud vähehuvitavamad. Võtame näiteks tänapäeva inimese eellase Homo rhodensise või Australopithecus afarensise, kellest arenesid edasised inimliigid. Samast perekonnast pärineb ka Lucy, aga ka senimaani varajasest inimasustusest kõige paremini säilinud lapse skelett. Tema nimi on Selam, ta on kolme aastane, kuigi 3,3 miljoni aasta tagusest ajast.

Toast ei puudunud ka loomad. Oli karvaseid ja sulelisi. Tervitustega kõikidele kassisõpradele ja –peredele leidsin ühe toa nurgast konutamas ka kaslaste vaarisa Megantereoni. Pika jutu kass ta polnud, pigem nagu pika hambaga. Talle jäi vaid arusaamatuks, kuidas need kassid kõik nii kokku kuivanud on, kui ta ise välja sirutades võiks vabalt inimesega mõõtu võtta. Igatahes, igaühega neist oli mul väga põnev sisemonoloog ja kogu see ajaloopidu oli täiesti unustamatu.

 

 

Nii külastasin ma Rahvusmuuseumi!

Ja enne, kui majast lahkusin ning esivanematega hüvasti jätsin, tegime Lucyga mälestuseks veel ühise perepildi.

Categories: Elu Etioopias | 4 kommentaari

Blog at WordPress.com.